Tekst: Lydia Kalda
Fotod: Rannarootsi muuseum
Haapsalu maalilise Tagalahe kaldal asuvas väikeses Rannarootsi muuseumis talletatakse rannarootslaste kirevat ajalugu, mida tutvustab Uppsala Ülikooli kultuurigeograafia professor Göran Hoppe.
Eestis elas oma keele ja kultuuriga tugev rannarootslaste kogukond. Alguse sai see paar tuhat aastat tagasi tulnud laevaehitajatest ja meremeestest, kes sättisid ennast siia sisse ja omandasid põllupidamise, kalastamise ning jahil käimise oskused.
Rannarootslased elasid Eesti looderannikul Haapsalust Kurkseni, Naissaarel, Suur- ja Väike-Pakri saarel, Osmussaarel, Vormsil, Hiiumaal ja Ruhnus. Neid piirkondi nimetati kokku Aibolandiks, mis tõlkes tähendab saarerahvamaad. Nad kõnelesid rootsi keeles, ent igal paikkonnal oli oma murrak – see oli justkui nende salakeel, millest võõras kõrv aru ei saanud. Keeleteadlased arvavad, et eestirootslaste murded pärinevad Lõuna-Rootsi aladelt: Kalmari rannikult, Ölandilt, Gotlandilt, Östergötlandilt, aga täpsema vastuse annaksid sellele arheoloogilised väljakaevamised.
Tikitud ajalugu
Juba üle 20 aasta saavad muuseumis igal neljapäeval kokku nn neljapäevamemmed, kelles kõigis on eestirootsi verd. Nad kannavad edasi käsitööpärimust ja pajatavad külastajatele oma lugusid-mälestusi. Ajalukku on memmed end jäädvustanud Rannarootsi muuseumi kuulsaima eksponaadi ehk 20-meetrise rannavaibaga, kuhu on hoole ja armastusega tikitud eestirootslaste pikk ajalugu ning nende elupaigaga seotud huvitavad seigad. Rannavaip on kaunistanud muuseumi 2002. aastast, mil Rootsi kuningapaar selle kohapeal avas.
Oma Rootsi õigus
Erinevalt eestlastest polnud rootslased pärisorjad. Neid ja nende õigusi kaitses Rootsi valitsejate kehtestatud Rootsi õigus. Nad ei pidanud tegema mõisnikele teopäevi, vaid võisid tasuda makse viljas, lihas, nahas, juustus, kuivatatud või soolatud kalas jne. Privileegid tekitasid valitsejates tugevat vastuseisu, kuid rootslased ei allunud. Üks traagilisemaid seiku nende ajaloos oli see, kui tuhatkond hiiurootslast saadeti 1781. aastal välja Ukrainasse.
Rannarootslaste leib
Aastasadu on rannarootslased olnud meisterlikud puupaatide ehitajad – seda kunsti anti edasi põlvest põlve. Igal saarel olid isemoodi paadid. Mõningaid laevamudeleid näeb ka muuseumis, kus uuritakse ja samas ehitatakse traditsioonilisi rannarootslaste puupaate, millest suurim on praegu Ruhnu jaala.
Rannarootslaste leib tuli põhiliselt merest. Osmussaarel harrastati veel omamoodi veelinnujahti ja kõikidel saartel oli oluline hülgepüük. Samas tegeleti ka karjakasvatusega. Eestlastega võrreldes olid neil suured sea- lehma-, lamba- ja kitsekarjad. Peeti kodulinde ja valmistati oskuslikult juustu. Põlluharimine oli kivise pinnase tõttu vaevaline, aga sellegipoolest kasvatati otra, rukist, kaalikat ja hiljem kartulit. Lisaks olid eestirootslased osavad käsitöölised, kes tegid kõik vajaliku riietest kuni püssideni oma kätega. Tublide meresõitjatena käidi kauplemas Soomes ja Rootsis.
Muusika kaigub üle maa
Rannarootslased tõid kaasa oma kultuuri ja igas piirkonnas kanti oma rahvarõivaid. Tegutsesid mängu- ja lauluseltsid, hoiti elus kohalikke traditsioone ja rahvatantse. Mängiti mitmesuguseid pille. Hiiu kannel oli Vormsis armastatud pill juba keskajal – seda oskas ehitada ja mängida iga mees. Paraku sattus ajaloo keerdkäikudes hiiu kannel põlu alla ja vajus enam kui sajandiks unustusse. Pakri saartel mängiti varasest ajast alates torupilli, Noarootsis viiulit ja lõõtspilli.
Eestirootslastel on oma laulu- ja tantsupeo traditsioon. Esimene pidu toimus 1933. aastal Haapsalu piiskopilinnuses ja selle kunstiliseks juhiks oli helilooja Cyrillus Kreek. Nõukogude ajal polnud oma kultuuriga võimalik tegeleda, rahvuslik identiteet tuli maha suruda. Eesti vabanedes said aga võõrast ikkest muidugi vabaks ka eestirootslased. Teine laulu- ja tantsupidu toimus 2013. aastal taas Haapsalu piiskopilinnuses ja järjekorras neljas pidu sealsamas 27. juunil 2020.
Rannarootsi muuseum hoiab au sees pärimusmuusikat, korraldatakse üritusi ja kontserte, uuritakse ja talletatakse muusikapärimust. Inimestel on suur huvi õppida mängima hiiu kannelt.
Haridus ja vaimuvalgus
Rannarootslased olid luterlased, kelle kultuuri ja arengut mõjutasid Rootsist ja Soomest pärit vaimulikud ja misjonärid, kes olid neid õpetama tulnud. Jumalateenistused toimusid rootsi keeles.
Samas on rannarootslastel olnud oluline roll siinse koolihariduse rajajana. Eesti rahvahariduse alusepanijaks oli rootslasest kirikuõpetaja poeg Bengt Gottfried Forselius, kes asutas Risti kirikla juures paiknevas rehetares 1683. aastal esimese rahvakooli. Käivitati Paslepa õpetajate seminar, et koolitada õpetajaid rannarootsi külakoolidele. Rannarootslastel oli Noarootsis Pürksi mõisas oma põllutöökool ja Haapsalus rootsikeelne eragümnaasium, kuhu palgati õpetajad Rootsist ja Soomest. Õppetöö toimus nn kõrgrootsi keeles, mistõttu kohalikud murded hääbusid tasapisi.
Eestirootslased asutasid 1909. aastal oma kultuuri ja hariduse edendamiseks seltsi Rootsi Hariduse Sõbrad, mis tegutseb siiani Stockholmis. Alates 1918. aastast antakse välja ajakirja Kustbon ehk Randlane.
Eestirootslus kestab
Külade nimed Vormsis on siiani rootsikeelsed ja Noarootsis tervitavad külastajaid nii rootsi- kui ka eestikeelsed kohaviidad. Rootslastel oli igal paigal rootsikeelne nimi, mis erines eestlaste omast. Näiteks Hiiumaa on Dagö, Vormsi Ormsö, Ruhnu Runö, Noarootsi Nuckö, kusjuures saar on rootsi keeles „ö“. Kohanimede lõpp „by“ tähendab aga küla.
Eestirootslasi seovad mitmed kodukandi ühingud ja seltsid, antakse välja oma ajakirju. Rootsi rahvusvähemuse keele ja kultuuri säilitamist kaitseb Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus. Rahvusnimekirja kuulub üle 500 inimese, kes kannavad rootslust Eestimaal edasi. Eestirootslaste kultuuriloost on ilmunud mitu raamatut. Üks olulisemaid, Carl Russwurmi „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“ ilmus esmakordselt saksakeelsena 1855. aastal. Hea ülevaate annavad ka väljaanded „Raamat Eestimaa rootslastest“, „Kuldrannake“, „Hans Pöhl“ jt.
Rannarootslaste elu ja kultuuriga saab täpsemalt tutvuda Rannarootsi muuseumis Haapsalus, Sadama 32 või lehel www.aiboland.ee. Muuseumil on filiaal Ruhnu saarel Korsi talus küürkatusega pikkmajas, mis on kogu maailmas üks viimaseid tervikuna säilinud ruhnurootslaste talukomplekse.
Vaipa kootud ajalugu
Rannarootsi muuseumi tikitud rannavaiba ilmekad pildid jutustavad rannarootslaste ajaloost kuni teise maailmasõjani, mis pillutas tugeva kogukonna laiali kahele poole Läänemerd. Eestist põgenes Rootsi umbes 7000 eestirootslast; need, kes jäid, pidid oma rahvuse maha salgama. Tublid käsitöömemmed talletavad aga praegu tikitava jätkuvaiba sisse eluolu nii Eestis kui ka Rootsis pärast 1940. aastaid. Elu läheb edasi!
