Sutlepa kabel

Praegu Eesti Vabaõhumuuseumis asuv Sutlepa kabel on üks vanimaid säilinud puukirikuid Eestis. Sutlepa kabelit meenutab Sutlepa kalmistul vaid vundament.

Sutlepa kabeli ehitusaeg pole päris täpselt teada. Kiriku ukse kohale on lõigatud aastaarv „1699“, kuid arhiiviandmed mainivad kabelit juba 1627, teateid on kabelist ka 1670 ja 1698. Kabeli uksepiidas on veel teinegi aastaarv – 1837. Sel ajal võeti kabel korrastamiseks lahti ja püstitati uuesti, kasutades naabruses asunud ja 1835. aastal uuema ja suurema kivikabeli saanud Rooslepa kabeli palke. Kabel mahutas ligi 150 inimest.

Rookatusega puukabel jätab talumaja mulje, aga et tegemist on pühakojaga, näitab lääneviilul asuv haritorn. Kabeli interjöör kajastab 19. sajandi esimest poolt.  Kabelis asuva kantsli valmistas 1837. aastal külatisler Johannes Klingberg, jäljendades barokseid kantsleid. Altarilaud ja -võre ning kaheksanurkne ristimisnõu alus on 19. sajandi algusest. Altari kohal rippuva Kristuse pildi kinkis kabelile mõisnik C. von Taube 1831. aastal. Kabeli altariseinas on lihtsad tinaraamides vitraažaknad. Ukse kõrval asub rahakogumispakk, kuhu sai annetuse lasta nii hoone seest kui väljast. Seintele riputatud plekist pärjad on pandud sinna merele jäänud meeste mälestuseks.

1825 peeti kabelis jumalateenistust kaheksal korral, ilmselt talitati ka ristimisi, laulatusi ja matuseid. Teenistusi peeti nii eesti kui rootsi keeles.

Pärast rootslaste lahkumist II maailmasõja ajal jumalateenistused Sutlepas lakkasid ja kabelit kasutati ainult matuste ajal. 1970. aastal võeti kabel lahti ja viidi Eesti Vabaõhumuuseumisse, kus see alles kuus aastat hiljem üles laoti. Esialgu oli see vaid eksponaat, kuid 1989. aastal kabel taaspühitseti ja see tegutseb EELK Tallinna Jaani koguduse abikirikuna. Jumalateenistused toimuvad suuremate kirikupühade ja rahvakalendri tähtpäevade puhul.

Sutlepas on ehitatud säilinud vundamendile altar.

Kalmistu ise on matmiskohana kasutusel ilmselt 16. sajandist. Kalmistu vanem osa asub ümber kabeli endise asukoha. Kalmistu aiaga piiratud osa on peaaegu kogu ulatuses ka kasutusel. Kalmistu peavärava juurde on 1996. aastal ehitatud kellatorn.