Rannarootslaste helilooja
Cyrillus Kreek

Holmidepealsel, Väikese viigi kaldal, on mälestusmärk helilooja Cyrillus Kreegile. Skulptor Aime Kuulbuschi loodud mälestussammas paigaldati 2008. aastal helilooja kunagise kodumaja Väike-Viigi 10 ette. See oli helilooja ja tema pere viimaseks elupaigaks aastatel 1939–1962 ja siin on loodud enamik tema loomingust. Kreegil oli 20. sajandi esimesel poolel eestirootslaste muusikaelus oluline roll. 

Kreek sündis 1889. aastal Haapsalu lähedal Saanikal, puutus eestirootslastega kokku juba varases nooruses. Kui tulevane helilooja oli 7-aastane, kolis pere Vormsi saarele, kus tema isa sai õpetajakoha õigeusukoolis. Vormsil puutus Kreek esimest korda kokku ka rootsi keelega. Paar aastat hiljem tuli tulevane helilooja õppima Haapsallu kooli.

Veel lähemalt oli Kreek eestirootslastega seotud pärast 1918. aastat, mil ta abiellus Haapsalus oma esimese abikaasa, eestirootslase Maria Bleesiga. Et abikaasa emakeele ja kultuuriga lähemalt tutvuda, luges Kreek palju rootsikeelseid raamatuid.

Nooruses oli Kreek osalenud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvalaulude kogumise retkel ja rahvalaulud jäid tema suureks armastuseks kogu eluks. Ta käis ise kogumisretkedel ja kirjutas neid üles ka oma õpilastelt. Kreek oli ka esimene professionaalne helilooja, kes tundis huvi rannarootslaste muusikapärandi, eriti rahvapäraste koraalide vastu. 1921. aastal käis ta koos abikaasaga Noarootsis rahvalaule kogumas. Kokku kogus Kreek 126 rannarootsi viisi, millest 102 olid rahvapärased koraalid.

Kreek ei piirdunud eestirootslaste laulupärandi kogumisega, vaid oli 1930. aastatel Haapsalus Rootsi Eragümnaasiumis muusikaõpetajaks. Samuti edendas ta eestirootslaste kooriliikumist, mis tipnes 1933. aastal esimese eestirootslaste laulupeo korraldamisega Haapsalus.

Pärast õpinguid Peterburi konservatooriumis (1908–1916) tuli ta tagasi Eestisse ja temast sai muusikaõpetaja, alguses Rakvere Õpetajate Seminaris ja ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, kuid 1921. aastast juba Haapsalus, kuhu ta jäi elu lõpuni. Haapsaluski jätkas helilooja pedagoogitööd, olles muusikaõpetaja Läänemaa Õpetajate Seminaris, Läänemaa Ühisgümnaasiumis ja Rootsi Eragümnaasiumis ning pärast II maailmasõda Haapsalu Õpetajate Seminaris. Ka tema teine abikaasa Aleksandra Tinskij oli tema õpilane Läänemaa Õpetajate Seminarist. Õpilased on meenutanud, et koolis polnud Kreegil enesekehtestamisega raskusi. 

Kreek ei piirdunud pelgalt õpetajatööga, vaid lõi aktiivselt kaasa Haapsalu muusikaelus – asutas segakoori „Heli” ja meestelaulu ühingu, juhatas siinseid koore ja maakonna laulupidusid ning korraldas kohalikku kontserdielu. Kuna helilooja oli hea huumorimeelega ning armastas nalju ja sõnamänge, oli ta seltskonnaüritustel alati oodatud. 

Heliloojana komponeeris Kreek palju vaimulikku muusikat. See oli ilmselt ka üks põhjusi, miks ta sunniti 1950. aastal lahkuma Tallinna konservatooriumist, kus ta oli aastail 1940–1941 ja 1944–1950 teoreetiliste ainete õppejõud. Kreegi tippaeg heliloojana olid 1920.–30. aastad, mil sündis ka tema peateos „Requiem”. Kreek ei olnud oma eluajal populaarne helilooja, sest tema heliteosed olid rasked. Ta ei pakkunud oma loomingut välja ka kohalikele kooridele, ilmselt just teoste keerukuse tõttu. 

Kreek on osalenud mitmetes eestirootslaste ettevõtmistes. 1933. aastal peeti Haapsalus esimene rootslaste laulupidu, millest võttis osa kümme eestirootsi laulukoori kokku 200 lauljaga. Cyrillus Kreek oli peo üldjuht. Laulupeoks oli ta seadnud segakoorile rannarootslaste vana koraali “Den signade dag” (“See õnnistatud päev”) (Laanepõld 1974: 27). Selle koraali oli Kreek üles kirjutanud 82-aastaselt Mats Fagerlundilt Noarootsi kihelkonnas, Riguldi vallas, Bergsby külas (ERA III 4, 341/3 (41)).
1930. aastate lõpul tegutses Cyrillus Kreek lühikest aega ka Haapsalu Rootsi Eragümnaasiumi muusikaõpetajana (Laanepõld 1974: 27).

2014. aastast kannab Cyrillus Kreegi nime Haapsalu Muusikakool.