Paslepa mõis ja õpetajate seminar
Paslepa mõis ja õpetajate seminar
Varem Kulani mõisale kuulunud Paslepa külas asutas Magnus Gabriel de la Gardie 1679. aastal Paslepa mõisa. Mõis ise vahetas aja jooksul korduvalt omanikke. Viimane omanik oli Haapsalu kodanik Aleksander Eduard Frischmann ja pärast tema surma läks mõis pärijate valdusse.
Mõisa peahoone ehitati 18. sajandil, kuid mõisasüdamest pole palju säilinud. Aastatel 1940–1992 kasutas mõisahoonet nõukogude piirivalve. 1990. aastatel tehti katse rajada soomerootslaste ja rootslaste toel Nõukogude armeest tühjaks jäänud mõisa omaaegse Pürksi põllutöö- ja rahvaülikooli järglane – Paslepa rahvaülikool –, kuid seda ei suudetud. 2002. aastal müüs Noarootsi vald varemetes mõisa eraomandisse ja nüüdseks on mõisa park ja enamus endise mõisa hoonestusest korrastatud.
Paslepa mõisalt üüritud väikeses majakeses tegutses kümmekond aastat Paslepa õpetajate seminar, kus koolitati koolmeistreid esialgu rootsikeelsetele, hiljem kui rootsi koolide vajadus sai kaetud, ka eestikeelsetele talurahvakoolidele. See oli üks esimesi õpetajaid ettevalmistav õppeasutus Eestis.
Paslepa õpetajate seminarist algas eestirootsi aladel ka usuline ärkamine.
Paslepa õpetajate seminar
1873. aastal üüris Noarootsi pastor von Girgensohn Paslepa mõisa kõrval väikese viie toaga maja, kus hakkas tegutsema Eestimaa rüütelkonnale kuuluv õpetajate seminar. Kooli juhatajaks sai Rootsist Noarootsi saabunud misjonär Thure Emanuel Thorén (1843-1930), kes pidas seda ametit 1881. aastani. Seejärel jätkas koolijuhatajana Noarootsist pärit sama seminari kasvandik Johan Nyman (1859-1933).
Üks kursus kestis seminaris kolm aastat ja uus kursus võeti vastu alles pärast eelmise lõpetamist. Kooli õppema pääsesid ainult noormehed ja seminaris õpetati usuõpetust, rootsi, vene ja eesti keelt, arvutamist, üldist ajalugu, maateadust, loodusõpetust, ilukirja, gümnastikat, orelimängu ja laulmist. Enamiku aineid õpetas Thorén, kuid tal oli abiõpetajana abiks köster Anton Westersten, kes õpetas ka eesti ja vene keelt. Õpilased on meenutanud, et esialgu oli keeruline ka keele poolest, sest Thorén rääkis riigirootsikeelt, mida kohalikku murret rääkinud eestirootslased ei osanud.
Õppemaks oli 5 rubla aastas ja toiduaineid said õpilased kodust.
Esimesel aastal võeti seminari vastu 12 noormeest, kellest kolme aasta pärast jõudis lõpueksamini kaheksa. Enamik õpilasi oli Noarootsist, aga ka Vormsist ja Risti kihelkonnast. Õpilased, välja arvatud 14aastane Johan Nyman, olid 17-22aastased.
Järgmine kursus alustas jaanuaris 1877. Nüüd võeti vastu 12 õpilast, kellest eksamini jõudis 11.
1880 jaanuaris alustas kolmas kursus 11 õpilasega, kellest rootslasi oli vaid kolm ja õppetöö muutus eestikeelseks. Thorén sattus nüüd keerulisse olukorda, sest eesti keelt ta nii palju ei osanud. Thorén kutsus mõningaid aineid õpetama oma endise õpilase Johan Nymanni. Thoréni enda tervis halvenes ja 1881. aastal sõitis ta Rootsi tagasi. Kooli juhtimise võttis üle Nyman.
Kolmas ja viimaseks jäänud lend lõpetas 1882. aasta detsembris. Oli otsustatud, et uut kursust ei võeta vastu enne kui koolile valmib uus maja. 1883. aastal hakati koolile oma maja ehitamise plaani pidama ja selleks raha koguma. Maa selleks oli eraldatud kirikumõisa maadest, ehitajaga oli kokkulepe sõlmitud ja hoone ehitusega loodeti alustada 1887.aasta jaanuaris. 1887. aastal soovis kooli tulla vaid kolm õpilast. Samal ajal nõudsid Vene võimud seminari õppekeeleks vene keelt. Rüütelkond, kes siiani kooli finantseeris, ei olnud sellega nõus ja kool lõpetas oma tegevuse 1887. aasta kevadtalvel.
Thure Emanuel Thorén ja usuline ärkamine
Lääne-Götalandist pärit Thorén sündis 1843. aastal. 15aastasena läks ta vankritöökotta sepa õpipoisiks, seejärel töötas vankritöölisena. 20aastasena, oma sünnipäeval, nagu ta ise ütles – otse tänaval – pöörati ta usku ja 1870 läkski Thorén õppima Johannelundi misjonikooli.
1873. aastal saadeti ta koos teise misjonäri Lars Johan Österblomiga Eestisse. Esialgu oli Rootsi evangeelse misjoni ühingul plaan saata Eestisse piibleid, kuid siinsed kirikutegelased kinnitasid, et piibleid leidub peaaegu igas rootsi majapidamises, kuid puudu on jumalakartlikust rändõpetajast, sest elanike haridustase on väga madal, joomine üpris tavaline ja vaesus suur.
Nii lähetatagi Thorén ja Österblom Eestisse. Mõlemad saabusid kõigepealt Haapsalu ja sealt edasi Noarootsi pastor Girgensohni juurde. Pärast nõupidamist otsustati, et Thorén jääb Noarootsi ja hakkab seal õpetama, Österblom aga siirdub Vormsisse.
Paslepa seminaris õpetades pani Thorén erilist rõhku usuõpetusele ja tulemuseks oli, et juba seminaris õppimise ajal toimus õpilaste hulgas vaimulikke ärkamisi. Õhtuti peeti ühist palvetundi, kus loeti, lauldi ja palvetati Jumala poole. Johan Nyman on toimuvat kirjeldanud: „Meie kõige ülevamad hetked olid õhtupalvused. Siis laulsime uusi laule, mida Thorén meile õpetas, ja pidime tihti rõõmust kõva häälega naerma, ei suutnud seda tagasi hoida.”
Usuline ärkamine kandus seminarist ka küladesse, kus Thorén käis rahva soovil palvetunde pidamas ja jutlustamas. Paslepast alguse saanud liikumine kandus edasi Riguldisse ja Sutlepa valda, sealt juba edasi eestlaste hulka ja mujale Läänemaale. Ärkamise positiivset mõju rahva usuelule ja ennekõike moraalile on tunnistanud ka praost Girgenson oma provintsiaalsinodil peetud kõnes. Usuliikumise tõttu jäid paljud külakõrtsid tühjaks, põrguhirmus talurahvas hülgas viina, suitsetamise ja tantsimise.
Thoréni mõjul hakati Noarootsis asutama ka laulukoore, täiskasvanute hulka levis vabatahtlik õppimine ja isegi vabatahtlik võimlemine. 1880. aastatel halvenes Thoréni tervis. Oma mõju avaldas ka Paslepa seminari muutumine eestikeelseks, mistõttu Thorén pidi hakkama eesti ja saksa keelt õppima, kuid halvenenud tervisega polnud see kerge. 1881. aastal sai Thorén loa sõita tagasi Rootsi.
Noarootsis armastati ja austati Thoréni ja sellest annab tunnistust ka noarootslaste käitumine misjonäri lahkumisel. „Hüvastijätt oli nii liigutav ja kogudus nuttis nii, et pisarad voolasid, ja ma ise nutsin nii, nagu pole ma varem kunagi isegi oma pattude pärast nutnud,” on Thorén hiljem oma mälestustes kirjutanud.
Thorén suri Rootsis 1930. aastal.