Nõva kirik

Nõva kirik

Rannavalli kõrgemal osal asuv Nõva kirik on Eesti üks väiksemaid (13,6 x 7,1 m) ja Eestis vanuselt neljas puukirik. Nõva kirikust vanemad on Ruhnu puukirik (1644), Sutlepa kabel (1627 või 1699) Eesti Vabaõhumuuseumis ja Tallinna Kaasani kirik (1721).  

Nõva kirik on lihtne rannakabeli tüüpi madala torniga rõhtpalkidest ehitis, mida väljast katab laudvooder. Kohaliku pärimuse järgi on kirikuhoone ehitatud aastal 1636, kuid 2000. aastate alguses kiriku seinapalkidele tehtud dendrokronoloogiline analüüs näitas, et palgid on maha võetud aastal 1749. Ehk siis on kirik arvatust enam kui sada aastat noorem. Siiski ei pruugi kohalik pärimus vale olla, sest varem on samal kohal asunud kabel või pärinebki osa praegusest kirikuhoonest 1636. aastast, kuid seda on hiljem remonditud või osaliselt taastatud.

Kiriku interjöör on lihtne. Seest on seinad kaetud laudisega, mis paigaldati küll alles alles 19. sajandi lõpul. Sellest, et seinad olid pikka aega katmata, annab tunnistust kiriku tagumine sein, kus inimesed on oma selgadega palgid siledaks poleerinud. Kiriku interjöör sai oma algse välimuse ja värvilahenduse tagasi aastatel 2018 – 2019 toimunud restaureerimistööde käigus.

Nõva kiriku väärtuslikumad detailid on idaseina akendel olevad 19. sajandi alguse (1836) haruldased pseudovitraažid ehk imeõhukesed pärgamendile trükitud pildid, mis on pandud kahe klaasi vahele. Nii vanu pabervitraaže pole palju säilinud mitte üksnes Eestis, vaid mujalgi Euroopas. Üks vitraažidest jäljendab Corregio „Püha ööd”, teine Raffaeli maali „Kristuse aukirgastamine”.

Nõva kiriku altar on arvatavasti 19. sajandi lõpust, Jeesust ja jüngreid kujutava altarimaali autor on teadmata. Küll aga on altari puitpitsi valmistanud puutööd armastanud Nõva mõisaproua Josephine Baggehufwudt (1839 – 1917) oma kätega. 

Huvitav on ka kiriku pingistik, mis põhja- ja lõunapoolsel küljel erineb. Rannakabeli traditsiooni järgi on põhja- ehk naiste poole pingid seljatoeta, samal ajal kui lõuna- ehk meeste poolel on pinkidel seljatoed.

Kiriku oreli ehitas 1885. aastal Nõva mees Kustas Targamaa. Tegemist on Nõvalt äsja Tallinna läinud ja seal oma orelifirma asutanud Targamaa proovitööga. Targamaa ei saanud eestlasena oma Tallinna orelitööstusele patenti enne, kui oli saja rubla eest muutnud oma nime saksapäraseks Gustav Terkmanniks. 

Kiriku tornialuse seinal on ainulaadne puidust ratasrist, millel on aastaarv 1860. See on ainus nii vana säilinud puidust ratasrist Eestis.

Kiriku tornis heliseb kaks kella, millest suurem on kirikule annetatud Juhan Pillaparti mälestuseks aastal 1891, väiksem on aga annetatud Ado Rosmani mälestuseks aastal 1893.

Põnev on ka Nõva kalmistu, kus näeb kohalike seppade valmistatud raudriste, mis on igaüks isemoodi. Hauatähistest ligi 300 (neist 202 sepist) on paigaldatud enne II maailmasõja lõppu. Nõva kalmistule on maetud ka Nõva mõisaproua Josephine von Baggehufwudt, kes olevat enne surma oma risti ise valmis teinud.

Nõva legendid

Kukk juhatas kaldale

Rahvapärimuse järgi olnud juba Nõval Püha Olavi kabel juba aastal 1200. Legend räägib, et merel olid paksus udus ekselnud Norra meremehed, kes lubasid, et kui nad eluga maale pääsevad, püstitavad nad tänutäheks Jumalale pühakoja. Siis kuulnud nad kukelaulu ja selle peale kaldale sõites jõudsid Nõva randa.

Nagu lubatud, ehitasid nad rannikule kõrgemale künkale, kohaliku mõisa tuuleveski kõrvale kabeli ja pühendasid selle Pühale Olavile, Norra pühaks kuulutatud märterkuningale. Kuke auks, kelle kiremine nad õigesse suunda juhatas, on kiriku tornis tavapärase risti asemel hoopis kullatud kuke kuju.

Teise versiooni järgi olnud merele eksija Nõva ranna kalur Oolu. Ilm olnud tormine ja kaluril pole olnud lootust randa pääsemiseks. Uppumisohus palunud ta Jumalat, et see aitaks teda päästa. Viimse päästmislootuse kaotanud, kuulnud ta rannal kuke laulu. Kuke laulu järgi jõudnud ta kaldale. Selle tänutäheks lasknud kalur ehitada kiriku ja selle torni tippu panna kuke kuju. Nii on see praegugi. 
ERA II 226, 559 (1) Madis Liivanõmm Risti, Kürema k., Liiva t. 77 a. August Niinemets Variku algk- 6-kl õpilane 1939

See Nõva kabel olnd enne pool vähem. Ärra tulnd ükskord siia ja näind, et koudusel niisuke väike maja ja pealegi veel õlekatusega. Ärra ajand kohe kõik teomehed kokku ja lasknd kabeli poole suuremaks teha ja laudkatuse peale lüia. Süiste Jüri oli siis kellamees. Süiste pere on seal al einamaa metsa taga. Ärra ütelnd: „Mis kellamees see on, kes kabelit isi ei näägi.” Lasknd siis teomeestel metsast suure sihi läbi raiuda, et Süiste Jüri nääks kabelit. Eks seal Süistel olnd kolm kohta. Ärral tulnd korraga tuju, et võtab need kohad eesele. Süiste sead läind mõisa rukisse, tapnd sead ära ja riputand kase otsa. Selle eest aga ärra saand trahvi ja põle saand ka Süiste kohtasi eesele. Eks viimaks saarlased tapsid selle ullu meh ära. Ta võtnd ikke saarlaste palkasid maha. Saarlased ju kanged nõiad, pand talle looma sisse. See liigutand ennast ja ärra ütelnd, et küll ma viimaks ikka lapse saan. Kui ärra surnd, siis tulnd siil seest välla. 
ERA II 159, 292/3 (27) Juhan Prantstiibel Risti, Nõva v., Variku k., Sookna t. s. 1874. Koguja Enda Ennist 1937

Püha Olav

Nõva kirik on pühitsetud Pühale Olavile, kes on ka Norra kaitsepühak ja kelle surmapäeva 29. juulit tähistatakse Olavipäevana. 

Püha Olav oli Norra kuningas Olav II Haraldsson, kes valitses aastatel 1015-1028. Tema tegevuse kohta on säilinud terve rida 11. – 13. sajandi kroonikaid. Nooremas eas oli Olav edukas viiking, kes olevat käinud rüüsteretkedel Inglismaal, kus ta olevat hävitanud Londoni silla. 1008. aastal üritas ta vallutada ka Saaremaad, aga see katse ebaõnnestus. Ta lasi end ristida 1014. aastal Normandias Rouenis ja naasis 1015. aastal Norrasse, kus ta end kuningaks kuulutas. Olavit peetakse Norra ühendajaks ja maa ristiusustajaks. 1028. aastal kaotas ta riigi ja oli aasta hiljem sunnitud põgenema Kiievi-Venemaale. 1030. aastal pöördus ta liidus Rootsi kuningaga tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla, kuid langes 29. juulil Stiklestadi lahingus Norra paganatest-talupoegadest ja taanlastest väega.

Olavi keha viidi Nidarosi linna (praegune Trondheim), kuhu ta maeti. Peagi hakkasid tema haua lähistel juhtuma imeteod. Aasta pärast Olavi hukkumist kaevati ta surnukeha välja ning ajalooallikate teatel oli rahva hämmastus suur, kuna maetu ei olnud lagunenud. Seda peeti nii suureks imeks, et Rooma paavsti loaga kuulutati Olav pühakuks.

Olavi kultus levis väga kiiresti kogu Skandinaavias, samuti Briti saartele, Madalamaadesse, Venemaale ja kaugemalegi. Eestis on Pühale Olavile pühisetud kirikud lisaks Nõvale ka Tallinna Oleviste kirik, Vormsi ja mõlema Pakri saare kirikud.

Katk muutis Nõva eestikeelseks

Rannarootslaste ajalugu uurinud ajaloolane, etnograaf ja folklorist Carl Friedrich Wilhelm Russwurm kirjutab 19. sajandi keskel rannarootslaste ajalugu ja eluolu käsitlevas suurteoses Eibofolke Nõva kohta, et teose ilmumise ajaks olid sealsed elanikud kõik eestlased, kuid vanasti olid suuremalt osalt rootsikeelsed. 1694. aasta visitatsiooni ajal mainitakse selgelt, et Nõva kabelis jutlustatakse eesti ja rootsi keeles, kuna rannikuelanikud olevat rootslased.

Katkuaeg laastas Nõva kanti väga tugevasti, mistõttu mängivad ka sealses rahvapärimuses jutud suurest katkust väga suurt rolli. Katku surid terve külad, mis aegade jooksul uuesti asustati. Veel 20. sajandil teadsid kohalikud rääkida kahest katkusurnuaiast – üks neist olevat asunud Tusari külas ja teine Nõva lähedal nn Kõlguta mäel.

Rahvajutud räägivad, et kui suur katk olnud, siis Nõva jäänud inimestest üsna tühjaks. Kolm vanatüdrukut jäänud valla peale järele. Pilistverest tulnud üks jahimees siia suurtesse metsadesse ja näinud, et üks istub kivi otsas. Mees mõtelnud, et see on karu, olnud aga üks tüdruk. Siis mees võtnud selle tüdruku endale naiseks.

Suure katkuga seoses on Nõva kandis lugusid ka peidetud varandustest – enamasti on varanduse peitjad selle röövinud katku surnud inimestelt ja haigestuvad lõpuks ka ise, otsekui karistuseks tehtud kuriteo eest.

Ka Russwurm kirjutab Eibofolkes, et katkuajal surid peaaegu kõik Nõva talupojad ära ja Hiiumaalt, Ristilt [Harju-Risti), ka Osmussaarelt toodi siia uusi elanikke ning paljud teavad veel praegugi näidata kohti, kust nende esiisad tulid. Rõivastuses joondusid nad siiski oma rannal elavate naabrite järgi ja säilitasid rootsi riietuse kuni umbes 1815. aastani.

Veel 19. sajandi alguses mõistsid Vihterpalu piiril elavad, muidu eesti keelt kõnelevad talupojad, kõik rootsi keelt. Majade ehituslaad mõnedes külades, eriti Tusaris, samuti Musa ehk Moise külas, Tõldsillas ja Veskikülas, oli 19. sajandil veel üpris rootsilik.