Huitberg
Huitberg
Huitbergi ehk eesti keeles Valgemäe paekühm on kui hall kaljusaar keset tihedat kuusemetsa. Küngas on 2,5 meetri kõrgune ovaalne ja põhja-lõuna suunaline. Selline lubjakivi paljandumine on Lääne-Eestis ainulaadne.
Huitbergil on Gotlandi kuulsate rauk’idega sarnane tekkelugu. Geoloogiliselt on see jääaja kulutuste alt läbikäinud korallriff ajast, mil Vormsi saar oli veel vee all ja asus hoopis mujal. Samblavaibast vabadel kohtadel võib näha kivistunud koralle, stomatopoore, trilobiite, brahhiopoode, sammalloomi jt. Kõik need loomad elasid troopilises, soojas madalmeres Ordoviitsiumi ajastul, enam kui 400 miljonit aastat tagasi.
Huitberg on ka Vormsi üks kõrgemaid kohti, ulatudes umbes 10 meetrit üle merepinna.
Huitbergi paekühmu kohta räägitakse legende seal elavast Huitbergi vanamehest ja trollidest.
Legend - Huitbergi vanamees
Legendi järgi elas Huitbergi mäel vanal ajal troll, keda nimetati Gubben (Vanamees). Tal oli seal uhke kristallpalee ja rohkesti käsualuseid. Gubben armastanud korraldada pidusid ja prassinguid ning röövis selle tarvis nägusaid piigasid. Ta lasi oma sõjasulastel metsades hiilida, millal tüdrukud maasikale tulevad. Siis krahmatigi tüdruk kaasa ja viidi Gubbeni lossi. Aga üks tüdruk olnud väga väle jooksma. Saanud sõjasulaste käest põgenema ja jooksnud ummisjalu kirikusse peitu. Ta leitud sealtki üles ja nüüd jooksis piiga hirmuga metsa tagasi. Seal puhkes ta lohutamatult nutma, tema pisaratest tekkis Emaallikas.
Üks Förby noormees oli kirikusse minemisega hiljaks jäämas ja otsustas ratsutada otse üle Husmuueni metsa. Jõudnud Huitbergi künka ligi, kostnud talle sealt rõõmsat laulu ja pillimängu. Künkaserv oli üles kerkinud ja nüüd haigutas seal suure koopa suu. Seal all käiski pidu – pajad keesid, lõkked suitsesid, õllevaatidel kobrutasid kõrged vahumütsid. Ja muidugi oli seal summas rahvast, eriti mehi. Rahva hulgast astus välja väikest kasvu habemik, kelle kõrval olnud paar trollisarnast ihukaitsjat. Ja nende taga ara olemisega neiu, kelles Förby mees tundis ära möödunud aastal metsa kaduma läinud omaküla tüdruku.
Väike habemik kutsus noormeest ka peole, aga see hakkas tõrkuma: „Näedsa, mul kirikutee jalge all ja ma ehk pärast, kui tagasi tulen…” Ent habemik ei teinud kuulmagi, käskis tüdrukul õlut tuua. See tuligi kiiresti suure kapatäiega, aga sosistas: „ Ära joo. Põgene kohe, aga risti üle kartulipõllu, muidu jääd pihku.”
Poiss võttis kapa vastu, tegi, nagu rüüpaks, kuid läigatas õlle hoopis üle õla. See lartsas vastu hobuse külge, kust siis sisinaga karv maha tuli. Poiss hüppas hobusele ja andis kannuseid. Ja otse mõisa poole, risti üle kartulipõllu. Habemik käratses ja siunas, saatis terve trolliväe poissi taga ajama, et kasvõi kann kätte saada, mille poiss kiiruga oli kaasa haaranud. Aga või sa hobusega võidu jõuad joosta, kui see paneb risti üle põllu. Trollid pidid aga pikivagu jooksma, et ristimärki maha ei jääks. Nii pääseski Förby poiss terve nahaga ja sai veel õllekapa pealekauba. Hoidis teist küll hoolega, aga kaduma see läks.
(Vormsi Veri II)
Ühel jõululaupäeval läinud Bussby mees ratsahobusega kirikusse. Oli selline aeg, kui lund veel ei olnud, aga külm oli porised teed väga konarlikuks teinud. Mõtelnud mees, et läheb Huitbergi kaudu – et metsavahel pole lõikavat külma tuult ja hobuselgi pehmem astuda. Oli veel hommikune hämarus, kui ta nägi Huitbergi künkal seismas valget hobust. Siis märkas ta ka ratsanikku, musta pika mantliga meest, kel laia äärega kübar ja must lokkis habe. Mehed tervitanud ja Bussby mees uurima, et kes võõras on ja kust tulnud. See aga keerutanud muud juttu ajada ja võtnud hõlma alt suure hõbepeekri. Peeker olnud servani punast veini täis ja kikkhabemega mees pakkus külamehele rüübata. See võttis küll peekri vastu, aga käed värisesid hirmu tõttu. Nii loksutaski ta veini oma hobuse lakale, see nägi nii kole välja nagu oleks hobuse kaelast veri voolanud. Nüüd hakanud hobune rapsima ja peeker kukkunud maha. Valge märaga sõitnud mees käratanud midagi võõras keeles ja kapanud sügavasse metsa. Bussby mees näinud veel, et võõra jalatallad olnud üsna ümmargused.
Bussby mees korjanud hõbepeekri maast üles ja jätkanud teed kiriku poole. Kui ta kohale jõudis, istus kirikus juba hulk rahvast. Bussby mees läks otse kirikuõpetaja juurde ja rääkis, mis juhtunud. Õpetaja lõi risti ette ja sõnas, et kiriku vana armulauapeeker oligi vana ja hädine. Et nüüd pühitseb ta selle peekri ära ja sellest saab koguduse uus armualauapeeker. Kikkhabemega võõrast pole aga keegi enam kohanud. Kust ta tuli või kuhu läks, jäigi teadmata. Bussby mees käis aga sealtpeale kirikus Magnushofi kaudu. Igaks juhuks.