Tekst: Anneli Aken
Fotod: Arvo Tarmula, Silver Raidla, Andres Palm
„Valge Daami” etendusi on Haapsalus mängitud 1937. aastal ja alates 1979. aastast igal suvel: üle 120 etenduse ja 16 eriilmelist lavastust. Kohalik teatrikogukond koos kutseliste külalistega valmistab hoole ja armastusega ette versiooni number 17.
Valgete kummituslike naiste lood on maailmas üsna levinud, erinedes üksteisest nagu ikka inimeste saatused ja nende iseloom. Haapsalu legendi, mida iga kohalik teab ja mida räägitakse tuhandetele turistidele, on kirja pannud Carl Friedrich Wilhelm Russwurm 1861. aastal. Põlvitava naisterahva lugu olevat ta kuulnud ühelt saksa soost Haapsalu kodanikult, nimi Valge Daam võeti kasutusele hiljem.
Kokkupressitud kujul on legend selline: üks toomhärra olevat koorilaulja-poisi riietes naisterahva linnusesse toonud, rikkudes nii jämedalt kloostrikorra järgi elava linnuse seadust, ning karistuseks heidetud noormees vangikongi nälga surema, neiu aga müüriti elusana. Väga õudne lugu, ent rahva mälus millegipärast pigem ilus ja romantiline, sest üks õige armastus ei sure – Haapsalus elab see edasi valge vaimuna.
Mitte tingimata pole tüdruk eesti soost ja kallimaks kanoonik. Näiteks Johanna Enni von zur Mühleni jutustuses (1930) armuvad noor rüütel ja rootsi talutüdruk. Sellele loole toetus Margo Tederi lavastus 2010. aastal.
Näidendite autorid on vastavalt ajastule ja loomevabadusele (või selle puudumisele) lähenenud daami teemale ikka väga isemoodi. Teatrilaval on kõige kauem vastu pidanud Paul Kilgase libreto ja selle juurde on ikka ja jälle tagasi tuldud. Aasta oli 1979 ning noored armunud pidid olema ikka mõlemad talurahva seast, sest kirikus ja lossis elas ju ideoloogiliselt sobimatu seltskond. Tol aastal tähistati Haapsalus väga suurejooneliselt linna 700. aastapäeva ja „Haapsalu legendist” sai aja võimalusi arvestades ikka vägev teatritükk. Ilmar Tammuri lavastust mängiti enam kui 10 suve järjest ja imeasja käidi vaatamas üle suure Nõukogude Liidu. Kohalikel olid tekst ja laulud ammu peas, aga ikka tuldi etendust vaatama nagu klubisse. Lavastuse näitejuht, Haapsalu harrastusteatri isa Erich Jaansoo on kavalehtedele kirjutanud viiekohalisi publikunumbreid. 40 aastat hiljem mängiti „Haapsalu legendi” taas ja vahele on mahtunud veel mitu Kilgase tõlgendust.
1979. aastast käib naispeategelasega enamasti kaasas Maila nimi, sekka on sattunud Maret või Margareta, aga nimi saatust ei muuda – ikka sattusid nad armastuse kutsel või vaenlaste ees põgenedes kloostrikorra järgi toimetavasse linnusesse. Miks ja kuidas vahele jäädi? Sest kaunis ja jumaliku häälega „kooripoiss“ jäi silma ka sõjasulastele, isegi peapiiskop pole patust puhas. 2013. aastal rahva ette toodud versioonis toodi mängu hoopis Maila armukade õde.
Peeter Volkonski andis „Võõra” libretos (2006) foogti tütrele Katharinale hoopis uue ülesande: hoiatada protestandist isa ja katoliiklasest ristiisa läheneva ohu eest. Katharina nägi maaväliste tegelaste abiga ette, et kui inimesed omavahel ära ei lepi, tuleb sõda. Tuligi, see Liivi oma. Jan Kausi näidendis „Südamega läbi müüri” (2016) said ekslev valge vaim ja tema toomhärrast kallim endale uue maise keha rahvateatri näitlejate hulgast. Igavene armastus on vahendite valikul väga leidlik.
Armastuse keemia tõmbab käima muidugi puhas füüsika – ristimiskabeli akende paigutuse ja täiskuu kaunis kokkusattumus. Maarja kabeli ehitamise ja müürimisloo seose kirjutas näitemängu „100 Valget Daami” sisse osavasti Piret Jaaks 2018. aastal.
Teised Haapsalu muistendid ja rahvajutud on jäänud Valge Daami varju.
Ajaloolane Juhan Kreem tutvustas ühel ajalookonverentsil hoopis teistsuguse kummituse lugu.
1535. aastal päev enne jõululaupäeva kirjutas Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi kojaülem Meineke von Schierstedt Preisi hertsog Albrechtile (Wilhelmi vennale) Liivimaa poliitilisest olukorrast.
Sealsamas kirjas jutustab kojaülem, et Wilhelm olevat Haapsalu katedraalis olles näinud õudset punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju. Mees kohkus nii, et keeldus edaspidi kirikusse sisenemast.
Olgu see väikeseks isutekitajaks 2021. aasta esietenduse eel. Kirjanik Indrek Hargla ja lavastaja Margo Teder hoolitsevad selle eest, et keegi ei peaks ohkama: „Jälle seesama lugu.”
Vaatamata sellele et Valge Daami lugu on kurb ja karm, toimetab temanimelises suveteatris üks rõõmus ja ühtehoidev seltskond. Proovide ja etenduste ajal on juhtunud nii mõndagi – lõbusat õnneks sadu kordi rohkem kui seda, mida ei tahaks meenutada. Väga meeleolukad on iga lavastuse viimased etendused, kui tehakse üksteisele väikeseid üllatusi. Vahel ei saa publik üldse aru, et midagi on teistmoodi, aga näitlejad ja tehniline tiim on näost kaamed või naerust kõveras. On toredaid apse ja improviseeritud repliike, mis panevad ka vaatajad naerma. Siin on väike valik neist…
Valge või roosa?
Andreas W kirjutatud ja Jarmo Karingu 2003. aastal lavastatud „Legend Valgest Daamist” oli mitmes mõttes eriline ja seda mängiti tavatus kohas – väikeses linnuses.
Kostüümikunstnik Piret Räni ostis Haapsalu linna kaltsupoed tühjaks heegeldatud tekkidest, harutas need lahti ja õmbles uuesti kokku talurahva pihikkleitideks, mütsideks, sääristeks ja seelikuteks.
Peategelane Maila, kelle rollis oli näitleja Karin Rask, pidi nagu paljud teisedki enne ja pärast teda vahetult enne lõppu kibekähku kostüümi vahetama – tõmbama linase aluskleidi ja punase-roosa-kreemikirju pihiku asemele selga kriitvalge ürbi, et Valge Daam paistaks ikka kiiskavalt valge välja. Laupäevasel etendusel otsisid aga valgustehnikud kahuriga seda valget, kuid mida ei olnud, seda ei olnud! Lõpuks peatus valgusvihk roosakal talutüdrukul. Selgus, et kleit, mis muidu oli peidetud ilmumiskoha poodiumi alla, oli pihta pandud vaatamata sellele, et mängupaigas oli ööpäevaringne valve!
Järgmisel päeval jäi Haapsalu politseinikele silma ilmselgelt ebakaines olekus neiu, kelle seljas oli just seesama ebaseaduslikult omandatud pikk kleit. Pühapäevasel etendusel sai publik näha jälle valget daami.
„Püha jumal taevas, sa näed ja ei mürista!”
Nii ütleb piiskop Waldemar, kui selgub, et kloostri reegleid järgivasse linnusesse on sisenenud naine.
2008. aasta suveilmad olid prooviperioodil kõike muud kui kenad ning lavastaja Indrek Pangsepal oli põhjust murelik olla, kuidas tükk küll lavaküpseks saab.
Proove pidi tugeva vihma tõttu järjest edasi lükkama või pooleli jätma. Alles publikuga kontrolletendus õnnestus kuiva jalaga algusest lõpuni läbi teha ning reedel-laupäeval oli ilmataat õhtuti enam-vähem armuline…
Kuni pühapäeval jõudis etendus täpselt selle koha peale, kui tuli ilmsiks, et tallipoisist poistekoori esilauljaks saanud poiss polegi poiss.
Täpselt siis, kui näitleja Juhan Lehepuu oli oma repliigiga maha saanud, kärgatas Haapsalu kohal kõu.
Aitoa suomalaista
Peeter Volkonski loo „Võõras” lavastas 2006. aastal Andres Lepik. Kõrtsistseenides oli igal sakslasel, rootslasel ja eestlasel vähemalt üks repliik ning igal rahvusgrupil oma laulusalm. Aga ainsale soomlasele polnud autor ametlikult rohkem sõnu suhu kirjutanud kui „perkele!” ning sünnipärane soomlasest osatäitja Jari paistis olevat pisut pettunud.
Lavastajalegi tundus, et tegu on ressursi raiskamisega, ning kõrtsilaulu lõppu otsustati siis väikeseks vinjetiks lisada mõned toekad sekundid ehedat soomekeelset sõimu. Pärast esmakordset proovimist teenis osatäitja kaaslastelt kuuma aplausi. Aga hiljem selgus, et Jari on loomult hoopis tasane ja viisakas mees. Selleks et lavalt kostaks räme soomekeelne sõim, pidi Lepik igas proovis mitu minutit pühendama sellele, et näitleja eesti keeles nii-öelda soojaks sõimata.
Pinocchio!
Villu Kangur ja Ilmar Trull kirjutasid 1998. aastal valmis kahetunnise suurteose, mis Hardi Volmeri lavale panduna kandis žanrinimetust „õudne kurbmäng”, aga musta huumori sõpradele oli selle teksti kuulamine puhas nauding. Kõige pikem vaatus oli kolmas, kohtumõistmise vaatus. Järjekorras olid kõige vanema elukutse esindajad, äraandjad rüütlid, pisisulid, hirmus Hiiu kalur…
Kõik patused, kes olid oma karistuse kätte saanud, pidid kuni etenduse lõpuni kükitama lava all. Neil oli seal üheskoos päris lõbus olemine. Vahel unus mõnel mikrofon sisse.
Kui kohtumõistmise järg jõudis lõpuks peategelase Epu kallima Väevalla kätte, ei kostnud tolle suust piinapingil piuksugi.
„See mees on tõesti kõvast puust,” ütles timukas laval lootust kaotades. Seepeale kostis lava alt: „Pinocchio!”
