Österby küla ja sadam
Österby küla ja sadam
Österby sadama kaudu on läbi aegade peetud ühendust Noarootsi ja Haapsalu vahel, sest meritsi on üle lahe umbes 3 km. Kui suviti on üle lahe sõidetud paadiga, siis talviti on mindud üle jää. Österbyst saab alguse ka talvine Noarootsi-Haapsalu jäätee.
Regulaarne paadiühendus käis Österby sadama ja Haapsalu Vanasadama vahel 1994. aastani. 1930. aastatel väljus paat mõlemalt poolt kuus korda päevas. Nõukogude ajal sõitis paat Österby ja Haapsalu vahet kolm korda päevas ja kuna Noarootsi kuulus tol ajal piiritsooni, kuhu pääses vaid lubadega, kontrollis piirivalve dokumente, enne kui inimesed paati lasi.
Raudkividest Österby sadamamuuli rajasid 20. sajandi alguses kohalikud talumehed, et kaitsta lautrikohta meretuulte eest. Muuli esialgne pikkus oli olnud 265 m, millest tänaseks on säilinud ca 215 m.
Österby on üks Noarootsi poolsaare populaarsemaid ujumiskohti ning toetusrahaga korrastatud sadamas asub ka sadamakohvik. 2013. aasta juulis paigaldati sadamamuuli otsa ujumissild ja sadam sai ujuvkai.
Österby sadamast küla poole sõites asub esimesel kurvil postitalu – seal elasid postivedajad, kelle kohustus oli nii posti kui ka inimesi üle Haapsalu lahe toimetada. Üle mere sõites pandi post puust tünni – kui paadiga ka midagi juhtus, pidi post igal juhul randa jõudma. Viimane tuntuim postivedaja oli Posti-Hans, ristinimega Hans Westerblom.
Österby küla, mida on esimest korda mainitud 1450. aastal, on hästi säilinud ahelküla, kus hooned asuvad mõlemal pool küla läbivat käänulist teed. Muljetavaldavad on teeääres paistvad kivilaudad, mille ehitamiseks on kasutatud põldudelt korjatud maakive. Praegu on külas umbes kolmkümmend majapidamist – nii neid, kus elatakse aastaringi kui ka neid, mis on kasutusel suvilatena.
Österby külas asub 1930. aastatel ehitatud ja 1998. aastal taastatud Österby pritsikuur.
Posti-Ants
Hans Westerblom, hüüdnimega Posti-Ants (Post-Hans rootsi keeles), sündis 1875. aastal Noarootsis, Kudani külas. Postivedamise võttis ta üle 1899. aastal, kui tema sama ametit pidanud õemees Posti-Mats suri.
Üle lahe sõideti siis ainult sõudepaatidega, mida Hans sai Posti-Matsilt päranduseks. Kõik, kes üle lahe tahtsid pääseda, maksid „viis kopkat nina pealt” ja sõudsid ise paadiga linna. Paadiüürijatel pidid puust aerutullid endal kaasas olema.
1901. aastal muretses Posti-Ants omale purjepaadi Salme ja vedas sellega posti ja inimesi üle lahe. Aja jooksul muretses ta veel juurde purjekad Wram, Swalan, Norman, Jupiter ja Hulda. Jätkuvalt sai ka sõudepaate üürida.
Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal sokutati Hans kohalike mõisnike ja pastori poolt Haapsalusse trellide taha. Vanglas polnud Hansul ta oma sõnade kohaselt elul väga vigagi. Vangla ülemuseks oli üks riigisakslane, kes oli suur napsumees. Hans lasi kodunt iga päev sööki ja puskarit saata ning tema kongis käis päevast päeva pummelung. Kui teised kinnipeetavad pidid päeval tööl käima, siis Hans oli ikka «immer krank».
Samal ajal langes postiveokohustus tema poegade Roberti ja Alfredi õlgadele, kes olid vaid kümme ja üheksa aastat vanad. Paljud inimesed pelgasid poiste noorust ja ei julgenud seepärast paadisõitu ette võtta. Aja jooksul hirmud vähenesid ja 15-aastastena ei peljanud neid enam keegi.
Peale vangist vabanemist olid Posti-Antsul vaesed päevad – vene raha kaotas väärtuse ja uut ei jõudnud veel teenida. Vabariigi algusaastatel rahaline seis paranes, sest siis uhtus meri ühelt hukkunud aurikult Bordeaux´st toodud piiritusevaadid Riguldi randa ja nende mahamüümise järel olid jälle jalad all. Vend Mathiase käendusel saadi veel väikest laenugi. 1925. aastal monteeriti Wikingisse esimene mootor. Järgmisel aastal osteti mootorpaat Ost ja 1929. aastal kolmaski. Rahvale meeldis mootorpaadiga reisimine rohkem, kuna see sõitis peaaegu iga ilmaga ja purjepaadist tunduvalt kiiremini.
1932. aastal tabas Westerblome aga õnnetus, sest nende uus postipaat Ost pandi Österby sadamas põlema ja see põles kuni veeliinini ära. Osavate meistrimeestena ehitasid nad paadi uuesti üles. Kui enne oli pea 15 meetri pikkune paat vaid osaliselt tekiga kaetud, siis pärast suurt remonti sai see mahuka katusega kaetud salongi.
1932. aastal oli perekonnal kolm mootorpaati. Ost vedas rahvast, Nord kevadel silku, suvel turiste ja sügisel õunu ning Süd seisis sillas alati sõidukorras tagavaraks. Hiljem olid neil veel paadid Aavo ja Fram. Suur ja uhke Saaremaalt tellitud Aavo natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt ning kui Saksa väed hakkasid sisse tulema, süttis paat teel Haapsalust Hiiumaale põlema ja läks kogu täiega põhja. Ost aga suudeti kommunistide eest varjule toimetada. Kõige lihtsam oli paat peita vee alla. Selleks puuriti paadipõhja augud ja lasti ta piisavalt sügaval kohal Österby sadama lähedal põhja. Sobiva hetke saabudes, kui kommunistid olid maalt läinud, tõsteti paat jälle üles, seati korda ja sellega põgenes poeg Robert koos pere ja tuttavatega 1943. aasta jõulude ajal Soome kaudu Rootsi. Hans jäi koos naise Mariaga koju Österbysse, kuid suri 1945. aasta augustis, kuna oli kevadel paadi veeskamisel läbi jää vajunud ja külmetusest tekkinud kopsupõletikku jäänud.
Jorma Friberg „Postimees” 1. juuni 2016