Osmussaar
Osmussaar
Osmussaar, rootsikeelse nimega Odensholm, asub Läänemeres, 7 kilomeetri kaugusel looderannikust. Saar on 5 kilomeetrit pikk ja umbes 1,5 kilomeetrit lai. Eestirootslased ise nimetasid saart Holmen ja osmussaarlased ise kasutasid sageli nime Backan.
Arheoloogiliselt pole saart küll eriti põhjalikult uuritud, kuid kabeli juurest on arheoloogid leidnud märke viikingiaegsest peatuspaigast. Eks oleks see ka loogiline, sest saar asub viikingite Idateel. Kirjalikes allikates on Osmussaart esmakordsel mainitud 13. sajandil, kuid Osmussaarel elavaid rootslasi on esimest korda mainitud 1430. aastal.
Saarel oli vaid üks küla, mis asus saare keskel. Talude arv varieerus sajandite jooksul 5-10 vahel. 18. sajandist kuni 1940. aastani elas saarel seitse perekonda: Brus, Stavas, Niggors, Erkers, Marks, Nybondas, Greis.
Küla ümber asusid põllud ja heinamaad, need olid kogu külal ühised, kuid jagatud nöörimaadeks – igal talul oli põllul oma siil. Põllutööd olid peamiselt naiste teha. Osmussaarlased kasvatasid küll otra ja kartulit, kuid peamine sissetulek tuli kalast, mida mandril müümas käidi. Samuti tegelesid osmussaarlased auli- ja hülgejahiga. Lisateenistust andis lootsiteenistus Haapsallu, Tallinna või Riiga suunduvatel laevadel. Sellepärast oli igal talul püsti kõrge redel, kust merele vaadata. Saarel oli päästepaat ning osmussaarlased olid vabastatud sõjaväeteenistusest. Sissetulekut andis ka karile sõitnud ja/või hukkunud laevade rüüstamine.
Osmussaar kuulus Uuemõisa mõisale. Kuna saar oli kaugel ja sealt mõisas teotööl polnud võimalik käia, piirdusid saare elanikud rendi maksmisega. Rent püsis 17. sajandist muutumatu – maksti 5 tünni soolakala ja sama palju värsket kala aastas.
1902. aastal müüs Uuemõisa mõisnik Hunnius Osmussaare von Schutzile. 1907. aastal müüdi saar edasi. 20. sajandi alguses nõuti, et osmussaarlased ostaksid oma maa välja, kuid nemad seda teha ei tahtnud, rõhudes Rootsi kuninganna Kristiina privileegikirjale, kus oli kirjas ka kohustuslik aastarent – seesama kala.
Enne II maailmasõda elas Osmussaarel sadakond inimest. 1939. aastal Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud baaside lepingu tõttu olid osmussaarlased sunnitud 1940. aasta juunis saarelt lahkuma. Päev enne ärasõitu, 12. juunil, peeti saarel kahed pulmad.
Osmussaarlased asustati ümber Vormsile, kuid kuna seal olid kehvad maad, püüdsid nad minna Riguldisse, mis oli tuttavam kant.
Venelased ehitasid saarele sõjaväebaasid. Saksa okupatsiooni ajal said osmussaarlased loa kodusaarele tagasi minna. Seal leidsid nad eest hävitatud küla. 1943.-1944. aastal asusid Osmussaare rootslased, kes ei olnud mobiliseeritud Nõukogude armeesse, elama Rootsi.
Nõukogude ajal oli saarel väike piirvalveväeosa ja tuletorni juures elasid majakavahid oma peredega. 1993. aastal lahkusid sõjaväelased saarelt ja see jäi kümnekonnaks aastaks elaniketa.
Kuna Osmussaare maad ei kuulunud enne II maailmasõda osmussaarlasele, polnud neil õigust maid ka tagasi saada. Praegu kuuluvad Osmussaare maad riigile ja 1994. aastast on saar riiklik kaitseala.
2000. aastate algusest on saarel taas püsiasustus – seal elab üks perekond.
Odini saar
Osmussaare rootsikeelset nime Odensholm seostatakse vanapõhja jumala Odiniga. Viikingite mütoloogias oli Odin jumalate kuningas – surma, tarkuse, ennustamise, nõidumise ja poeesia jumal. Põhjamaade müütides kirjeldatakse teda kui võimsat võitlejat, viikingid pidasid Odinit üheks tähtsaimaks sõdalaseks, seda isegi teiste jumalate hulgas. Ta valitses sõjaõnne üle ja otsustas, kes pidi lahingus langema.
Ühe legendi järgi olevat Odin Osmussaarele maetud ja saarel osati näidata ka rändrahnu, mida nimetati Odini hauaks. Selle rändrahnu purustasid saarele kaitserajatisi ehitanud vene okupatsiooniväed II maailmasõja ajal.
Teise legendi järgi olla Odin Põõsaspeal tühjendanud oma jalanõu sellesse tunginud liivast ning sellest liivast moodustuski Osmussaar.
Osmussaare kabel
Osmussaare kabel, millest praegu on alles vaid torn ja alusmüürid, oli paekivist ja asus külast eemal. Esimene puidust kabel rajati Osmussaarel ilmselt 16. sajandil. 3. septembril 1766 pühitseti samas kohas juba paekivist kabel.
Jeesuse kabel oli väike, 12×7 meetri suurune ja 10 meetri kõrguse torniga, mis merele ära paistis. Kabeli sisustus oli lihtne, seal oli seitse pingirida – igal perel oma. Kokku oli kabelis umbes 80 istekohta. Kabeli väravale paigutati 1852. aastal saare lähedal madalikule sõitnud briti laeval käilakujuks olnud piiblit lugeva Martin Lutheri puukuju. Ümber kabeli oli kivimüüriga ümbritsetud kalmistu, kus samuti oli igal perel oma matmisrida.
Osmussaare kabel kuulus Noarootsi kihelkonna alla. 17. sajandi keskpaiku seati sisse prästhålde ehk kord, et kirikuõpetaja käis saarel korra aastas, juuli viimasel pühapäeval. Siis ristis ta vahepeal sündinud lapsed, õnnistas surnuaial vahepeal lahkunuid ja siis said osmussaarlased käia ka armulaual. Muul ajal viis teenistusi läbi kohalik lugija.
Nõukogude sõjavägi tegi kabelist laskemoonalao. Sakslaste pealetungi käigus toimunud tulevahetuses 1941. aasta sügisel sai kabel tabamuse. Hiljem lammutati pikihoone ja kooriruumi seinad, kivid kasutati tõenäoliselt sõjaliste objektide ehitamiseks. Järgi jäi ainult torni kiviosa ja pikihoone läänesein.
Vene sõjaväelased rüüstasid ka kalmistu – kabeliaia kivid viidi minema ja purustati betooni täiteks. 1941 pommitamise käigus sai kalmistu tabamuse. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt on haudu ka rüüstatud. Praeguseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist. Küll on aga osmussaarlaste järeltulijad pannud kalmistule mälestuskivi igale saare seitsmele perekonnale.
1994. aastal pühitseti kabeli juures uus kellatorn, mille ehitasid endised osmussaarlased.
2007. aastal hakati Rootsis tegutseva ning endisi osmussaarlasi ja nende järeltulijaid koondava Osmussaare külaühingu (Odensholms byalag) eestvõttel kabelivaremeid konserveerima. 2012. aastal saadi töödega ühele poole.