Nõva ja Noarootsi
Noarootsi ja Nõva sobivad eeskätt inimestele, kes armastavad puutumatut loodust. Eesti looderannik võlub külastajaid imekaunite laulva liivaga randade ning seene- ja marjarohkete männimetsadega.
Nõva ja Noarootsi siinne loodus ja neli riiklikku kaitseala on tõeline pärl – Läänemaa Suursoo, Nõva ja ainulaadse Osmussaare maastikukaitsealad ning Silma ja Leidissoo looduskaitsealad oma suurte luitemännikute, soode ja rabadega on koduks arvukatele ulukitele: ilvestele, huntidele, põtradele ja karudele. Siinse linnuriigi uhkuseks on sookured, luiged, tedred, metsised ja kotkad.
Nõva rändavate suudmetega liivamaa jõgedel on maalilised, kohati läbi luidete kaevatud kanjonilaadsed sängid.
Kunagi saareks olnud piirkond on tipitud väikeste madalate järvedega, mida ümbritsevad liivaluited. Kevadistel rändudel saabuvad siia kümned tuhanded linnud, seetõttu on paik üks paremaid Eestis ka linnuvaatluseks. Lindude rändeperioodil lendab siit läbi tuhandeid arktilisi veelinde. Jäävabas meres talvituvad aulid, sõtkad ja luiged. Nõva meri on lestameri.
Noarootsi ja Nõva on ideaalne surfamiseks, purjetamiseks, marjakorjamiseks, kalastamiseks ning muidugi lihtsalt rahu ja vaikuse nautimiseks. Siinne kilomeetrite pikkune laulvate liivadega rannik on Eesti parimaid suvituskohti. Mööda rannikut reisides on see kohustuslik peatuspaik.
Noarootsi, see on mereäärsed liivaluited, männimetsad ja luitevallide vahelised sooalad; see on rannaroostik ja kaunid laulvate liivadega rannad. Külasiltidelt vaatavad vastu sellised sõnapaarid nagu Pürksi/ Birkas või Saare/ Lyckholm ja ka eestikeelsete kohanimede seas võib leida sõnu, mis on pärit vanast rannarootsi murdest ja tähendavad sadamakohta, maasäärt või umblahte. Noarootsi – see on mereliste maa.
II maailmasõjani oli Noarootsi asustatud eestirootslastega, kes saabusid eesti rannikualale ja saartele 13. sajandil peamiselt Soome kaudu. Erinevalt eesti talupoegadest elasid rannarootslased nn rootsi õiguse järgi, mis tagas neile vabaduse ja privileegid.
Eesti looderannik on eriline paik nii Eestis kui Euroopas – see on maa, mis pärast viimast jääaega on kerkinud 110 m.
Nõva Püha Olevi kirik on üks vähestest säilinud puukirikutest ja üks väiksemaid kirikuid Eestis üldse. Kiriku omapäraks on erineva kujundusega puupingid naistele ja meestele.