Tekst: Kaie Ilves
Fotod: Maie Arro
„Lummav, lummav, lummav,” ütleb elupõline noarootslane Ülle Schönberg Noarootsi ja Nõva kohta, kui palun tal iseloomustada seda kanti kolme sõnaga. Ja tal on tuline õigus.
Nõval ja Noarootsis on kilomeetrite kaupa laulvaid liivasid, rändavad allikad ja rannarootslaste pärandina rootsi-eestikeelsed kohanimed.
Seal on Peraküla 100-aastane munakivitee, mis ehitati selleks, et hõlbustada juurdepääsu Tsaari-Venemaa armee ülisalajasele raadiojaamale, mis võttis vastu merelt kanduvaid sõjalaevade signaale.
Seal on Nõva hongad, müstilised 300-aastased männihiiglased oma korpas koore, keerdus tüvede ja jämedate harali okstega, tuletades meelde, kui pisike kübe on inimlaps ja kui lühike on tema iga.
Nõval on ka Mandri-Eesti vanim puukirik, pisike pühakoda, kus meestele-naistele on erisugused pingid.
Hele liiv laulab Nõval ja Noarootsis peaaegu igal pool, kus vähegi randa on, ja seda on seal palju. Spithami sadama paekaldal saab kiviklibust õnnetorne ehitada või otsida mustjaspruune teravakandilisi bretšakive, mis on iidvanad mälestused ajast, mil kümmekonna kilomeetri kaugusel tabas 475 miljonit aastat tagasi merepõhja kuulus Neugrundi meteoriit. Selliste kivide leidmine pole õnneasi – neid on seal ikka üksjagu. „Silm eristab kohe ära,” ütleb Ülle.
See külluslik kant pakub maailma kõige ilusamaid päikeseloojanguid Peraküla rannas, kus päike kukub otse pihku, ning Uuejõel ja Dirhamis, kust paistab kätte salapärase viikingijumala Odini viimane puhkepaik Osmussaar. Ja nagu sellest poleks veel küll, laiuvad Nõval ja Noarootsis kõige valgusrikkamad, kõrgemad ja samblasemad männimetsad täis mustikaid, vaigulõhna, kukeseeni ja riisikaid.
Kõlab nagu muinaslugu, aga ei ole… või tegelikult on, aga selline, mis on päriselt olemas. Ülle elab selles muinasloos isa poolt teist põlve. „Ma pole kunagi mõelnud, et võiksin elada kusagil mujal. Puhas loodus, privaatsus ja rahu,” kiidab ta. Ja muidugi puhas romantika – rannaroosid, millest vestab ka Raimond Valgre imeilus ballaad, aga Peraküla rannas leidub roose rannaliival rohkem kui peenes kuurordis.
Mis see rannaroos õieti on? Kas see „roos rannaliival” polegi siis üksnes kujund Pärnu ballaadist? „Rannaroos on madal kibuvitsalaadne taim, millel on suuremad õied ja lapikud marjad,” selgitab Ülle. Romantilisi rannaroose, joodirikast merikapsast, pööraselt palju lillat lõhnavat nõmm-liivateed, hiiglaslikku üheksavägist, tervistavat põdrakanepit ja igasuguseid teisi põnevaid tegelasi näitab Ülle juulikuus rannikumatkal, mida ta korraldab juba teist suve. „Aga metsaradadel me ei käi,” ütleb ta, nii et rannikumatka kohta võib öelda ka paljajalu kõndimine laulvatel liivadel – 13 kilomeetrit vee ja liiva piiril.
Ehmatada pole vaja, sest paljajalu sammuma ei pea, kui ei taha. Aga võiks: esiteks on liiv nii peen ja puhas, et pediküüri võib vahele jätta – see lihvib kannad imepehmeks ja siledaks. Teiseks tuleb selleks, et Noarootsi ja Nõva liiv laulma hakkaks, jalad vähemalt korraks lahti võtta ja palja tallaga sellel libistada ehk Ülle sõnutsi luisku teha, muidu lauluhäält kätte ei saa.
Rannikumatk ei olegi tegelikult matk selle surmtõsises mõttes. Esiteks on see kõigile jõukohane, sest kiiret pole. Teiseks on eesmärk pakkuda elamusi, ilu ja hingepidet, mitte keha proovile panna. Retk algab joogaharjutustega ja joogaõpetaja on kogu aeg kaasas. Ehk nagu Ülle lisab: „Me läheme nautima, elamusi saama.”
Kaasa kõnnib ka taimetark, kes teab, kuidas merikapsast salatit teha ja mis ajal täpselt üheksavägise õisi korjata, et neist oleks rohtu üheksa tõve vastu. Kas see hiiglaslik taim aitab siis tõesti üheksa häda puhul? „Küllap aitab, kui oskad tarvitada,” vastab Ülle.
Rannikumatkalt tullakse tagasi koos kotikesega, mis on täis ise korjatud ravimtaimi, aga kindlasti ka teadmistega, mida ja miks loodusest noppida ning suhu pista. „Mullu sõime kadakamarju, need on väga kasulikud,” ütleb Ülle. „Just noored ja toored-rohelised. Tõeline vitamiin, annavad jaksu ja on head liigestele.” Valmis marju võib aga kuivatatult tarvitada liha maitsestamiseks.
Rannikumatka tõsisem eesmärk on põlistada rannarootsi kultuuripärandit, kombeid, elulaadi, vanu legende ja lugusid, mida Ülle vestab, et need inimeste meeles ja mälus kestaksid.
Rootslased rändasid Eesti randadesse ja saartele 13. sajandi lõpus – Noarootsi, nagu nimigi viitab, samuti Vormsile ja Hiiumaale. Need kõik olid rannarootslaste alad. Noarootsist põgenes 1940. aastatel üle mere sadakond rannarootslast, kelle järeltulijad on nüüd leidnud tagasitee.
Sidemed nendega on tähtsad, sest nad on rannarootsi identiteedi kandjad. 1988. aastal, kui toimusid esimesed Noarootsi päevad, mäletab Ülle heldimuspisaraid ja harrast pilku üle aastakümnete lõpuks Eestisse pääsenud rannarootslaste silmis: „Paljud mäletasid veel, kuidas tuli põgeneda üle suure vee, ja seda suurt teadmatust uue ees…”
Ülle juhatusel tulevad rannikumatkal järjest välja aja kihid: rannarootslaste aeg ja nõukogude aeg, millest kogu Noarootsi on läbi imbunud. Avaneb Spithami küla rannarootslaste ajal, enne 1940. aastaid, ning siis, kui see oli Nõukogude armee käes (Noarootsi oli piiritsoon). Näeme, missugune on see nüüd, kui uusi suvemaju kerkib nagu seeni pärast vihma.
Rannarootsi ajast jääb rannikumatka teele vana tõrvahaud Spithamis – männi- ja kuusepuust tõrva põletamise koht.
Vene ajal asus Spithamis piirivalvekordon ja raketibaas, millele tasub pilk peale heita. Ülle räägib, kuidas lapsena tuli iga kevad käia Kozlovi mälestussamba juures ning olid piirivalvurite päevad, kus lapsed lugesid luuletusi ja laulsid.
Mälestusmärk püstitati 1951. aastal hukkunud piirivalvurile Mihhail Kozlovile. Tulevahetus puhkes siis, kui Rootsist jõudsid Spithami randa eesti päriolu luurajad, kellele omakorda avati mälestusmärk, ehkki alles 2014. aastal.
Kui matkajad jaksavad, ei pea rännak sugugi Uuejõel lõppema, vaid võib edasi minna Põõsaspeale. Põõsaspea neem – veel üks selle kandi ime – sirutub kitsa kivise seljakuna Osmussaare poole merre ja on terve Põhja-Euroopa üks paremaid veelindude rände jälgimise paiku.
Rannikumatk on suurepärane võimalus avastada vee ja liiva piiri ilma ebameeldivate üllatusteta – uus aeg on toonud uued mured ja üksi rändaja võib sattuda eramaa sildile, mis matka katki lõikab.
Omapäi avastajad-kõndijad võivad aga julgesti valida Perakülast RMK külastuskeskuse juurest algava matkaraja, mis kulgeb mööda tsaariaegset munakiviteed, pöörab mõnusasse männimetsa ja jõuab lõpuks merekaldale. Raja äärde jäävad müstilised kalarikkad tumeda veega metsajärved Veski- ja Tänavjärv, mis on täis tipitud valgeid vesiroose.
Munakiviteed pidi jõuab ka Tantsujärveni, mille ääres asus tsaariarmee rajatud salajane raadiojaam, mille järgi ongi järv nime saanud (jaam on vene keeles nimelt stantsija).